Igal talvel mõtlesin, et peaksin oma Suure-Jaani rahvarõivaste juurde ka kirikindad tegema.

Kudujate koopiaklubi üleskutse kanda 24.veebruaril Eesti kirikindaid andis mulle tõuke lõpuks ühed soojad labakud kududa.

Muis.ee lehel on palju ilusaid Suure-Jaani kirikindaid. Paljud on väga tiheda koega 1,25 varrastega kootud, kus silmade arv on 140.

Viimati kudusin kirikindaid keskkoolis. Seega pidin valima neist midagi lihtsamat.
Kuna otsustasin 1,75 varrastega ja 8/2 lõngaga kududa, siis pidin valima mustri, kus mustrikord sobiks 72 silmale.

Valisin need, kellegi “vanaisa aegsed” kindad ja tegin algust.

Kui üks kinnas juba valmis oli, tekkis võimalus Tartusse ERMi minna ja originaalid ise üle vaadata.

Panin museaali kõrvale enda kootud kinda. Museaali kinda laius on 12,5 cm ja pikkus 33,0 cm. Minu kinnas tundus selle kõrval päris väike. 😊

Minu kinda laius on 9,5 cm. Kinnast alustasin 1,5 varrastega, randmeosale tegin 4 keerukorda, mille vahel on vasakule ja paremale suunduv kiri. Enne käelaba algust vahetasin vardad 1,75 vastu. Kinda laba lõpetasin kolmetahilise kahandusega.

Muuseumis avastasin, et minu kinda kahandus ei ole museaaliga omaga sarnane. Olin kahe silmuse kokkukudumise võtted ära vahetanud.

Harutasin käelaba otsa üles ja tegin õigesti. Esimese ja kolmanda varda teine ja kolmas silmus kududa kokku nii: 2 silmust kududa parempidi ületõstmisega kokku, teise ja neljanda varda eeleelviimane ja eelviimane silmus kududa parempidi kokku.

Lõpuks kudusin pöidlad muuseumi kinnastelt võetud mustriga.

Pesin kindad villašampooniga, sain väga ilusad, soojad ja pehmed kindad. Nüüd võin neid uhkusega 24.veebruaril kanda!